Võitjaefekt ja kaotajaefekt: kuidas nii võidud kui kaotused meie otsustusvõimet moonutavad

Meile meeldib võita. Ja kohe üldse ei meeldi kaotada. Aga nii võidud kui kaotused kipuvad meie otsustusvõimet moonutama, muutes meid kas ülemäära hulljulgeks või vastupidi arulagedalt konservatiivseks.

See nähtus, mida tuntakse "võitjaefektina", on laialdaselt dokumenteeritud paljude loomaliikide puhul putukatest ja kaladest inimahvideni ning nüüdseks on see leidnud tõendust ka inimestel.

Võit ja kaotus loomariigis

Kui kaks looma rammu katsuvad, tõuseb mõlemal enne kakluse algust testosterooni tase. See hormoon valmistab keha ette vastasseisiks: parandab reaktsioonikiirust, suurendab vere võimet hapniku kanda, kasvatab enesekindlust ja riskiisu. Pärast madina lõppu tõuseb võitjal testosterooni tase veelgi, kaotaja see aga langeb.

Ja see muutus pole sugugi pisike ega lühiajaline. Näiteks reesusmakaakidel võib kaotaja testosterooni tase langeda lausa 80% võrra (Rose et al., 1972; Rose et al., 1975).

Selle tulemusena läheb võitja järgmisesse lahingusse juba hormonaalses eelisseisundis. Seda nimetatakse võitjaefektiks (winner effect).

Kaotajal esineb vastupidine kaotajaefekt (loser effect), mille eesmärk on teda kaitsta uute riskide võtmise eest: kui oled juba korra vastu lonti saanud, siis tasub järgmine kord ettevaatlikum olla ja vähem tüli norida.

Kas see kehtib ka inimeste kohta?

Cambridge'i neuroökonomist John Coates, kes töötas enne akadeemikukarjääri Wall Streeti kauplejana, analüüsis koos oma kolleegi Lionel Page'iga hiiglaslikku professionaalse tennise mängude andmebaasi, et uurida, kas esimese seti võitmine annab mängijale eelise võiduks ka teises setis. Et välistada mängijate taseme erinevusest tulenevaid efekte, vaatasid nad ainult neid mänge, kus vastased olid reitingus kõrvuti ja esimene sett kulges tasavägiselt. Selgus, et esimese seti võit andis tõepoolest eelise: meeste turniiridel võitis esimese seti võitja 60% juhtudest ka teise seti (Page & Coates, 2017).

Samasugune dünaamika on dokumenteeritud maadluses, jäähokkis ja isegi males. Jäähokkis on leitud, et eelmise võidu video uuesti vaatamine tõstab eliitmängijate testosterooni taset keskmiselt 42–44% (Carré & Putnam, 2010).

See efekt ei kehti mitte ainult spordis, vaid ka näiteks aktsiaturgudel. Coates ja tema kolleeg Joe Herbert võtsid 17 Londoni meeskauplejalt vereproove ja jälgisid nende päevasiseseid tulemusi kaheksa kauplemispäeva jooksul. Hommikused kõrged testosterooni tasemed ennustasid pärastlõunast paremat kauplemistulemust statistiliselt ühe standardhälbe ulatuses, mis mõnede kauplejate puhul tähendanuks üle miljoni dollari erinevust aastas (Coates & Herbert, 2008).

Pill tuleb pika ilu peale

Sellel vanarahva ütlusel on tõesti taga. Võitjaefekt on evolutsiooniliselt elegantne mehhanism. Aga nagu enamik bioloogilisi süsteeme, töötab ka see kõige paremini mõõdukuse piires.

Testosterooni ja soorituse vaheline seos järgib pööratud U-kujulist kõverat. Madal testosteroon tähendab madalat motivatsiooni ja vähem energiat. Optimaalne tase toetab parimat sooritust. Liiga kõrge tase aga utsitab võtma ülemääraseid riske ning tegema mõttetult uljaid otsuseid. Loomad, kelle testosterooni tase on krooniliselt kõrge, alustavad rohkem tülisid, kondavad ringi ohtlikumal maastikul, hoolitsevad vähem järglaste eest ning surevad sageli teistest varem.

Ka inimestel kipub peale liiga pikka eduelamuste seeriat riskide hindamise võime ära ununema. Kui sinu viimased 10 riskantset investeeringut on kuhjaga ära tasunud, siis teed järgmised 10 juba oluliselt lõdvema randmega ja suuremate summadega.

Minu majanduse õpetaja armastas ikka öelda, et majandus on tsükliline ja kuigi iga ärimees on seda lugematu arv kordi kuulnud, läheb see headel aegadel ikka ja jälle meelest ära. Ja kui järjekordne Lehman Brothers pankroti välja kuulutab, kratsivad kõik kukalt, et huvitav küll, kuidas sai nii minna.

Kortisool ja kaotajaefekt

Kui testosteroon toidab uljust (ja mingist hetkest juba hulljulgust), siis stressi hormoon kortisool vastutab vastupidise efekti eest.

Kortisool on justkui keha häiresireen. Lühiajaliselt ja mõõdukas koguses on sellel oluline roll: see teravdab tähelepanu ja kiirendab ainevahetust, valmistades meid ette pingutuseks. Või ka näiteks hommikul ärkamiseks.

Krooniliselt kõrge kortisooli surub aga keha pidevasse ellujäämise režiimi. Muuhulgas aktiveerib see amügdalas vanad hirmumälestused ja paneb su nägema ohtu seal, kus seda pole, blokeerib testosterooni ja insuliini toime ning kahjustab pikaajalise stressi korral immuunsüsteemi, seedimist ja mälu.

Seeläbi muudab krooniline stress inimese ebamõistlikult konservatiivseks ja riskikartlikuks.

Coatesi hüpoteesi kohaselt võimendavad need hormoonid turutsükleid mõlemas suunas: tõusev turg tõstab kauplejate testosterooni ja suurendab riskivõtmist, tekitades ebarealistlikke ootuseid; langev turg tõstab kortisooli ja muudab kauplejad irratsionaalselt riskikartlikuks, mis toob kaasa paanika ja suured turu krahhid (Coates, 2012).

Teada-tuntud nähtus

Taolist efekti on kirjeldatud juba oluliselt enne kaasaegse biokeemia väljaarenemist. Tiibeti budismis tuntakse sarnast nähtust kuuma ja külma uhkuse nime all. Kuum uhkus on oma võimete arrogantne ülehindamine, külm uhkus vastupidi enda võimekuse ja arengu potentsiaali alahindamine. Mõlemad tulenevad ideest, et nii mina kui ka ümbritsev maailm on staatilised ja muutumatud, mistõttu tähendab varasem edu kindlaid kordaminekuid ka tulevikus, samas kui varasematest ebaõnnestumistest saab järeldada jätkuvaid läbikukkumisi.

Mida selle teadmisega peale hakata

Oskus enda meeles kuuma ja külma uhkust (võitja- ja kaotajaefekti) ära tunda aitab langetada kaalutletumaid otsuseid ning nendega kaasnevaid riske arukamalt juhtida.

Esiteks, enne olulise otsuse tegemist tuleta meelde oma eelnevat edu või ebaedu trendi. Pikk võitude seeria ei tähenda ilmtingimata, et sa oled muutunud võitmatuks. Võib-olla oled saavutanud lihtsalt omamoodi hulljulguse, mis annab teatava eelise, aga mida on ka kerge üle hinnata.

Samamoodi, kui oled äsja kõrvetada saanud, siis aitab sellest teadlik olek vähendada ebaproportsionaalset ettevaatlikkust.

Teiseks, kui teed otsuseid meeskonnana, siis on suureks abiks eri vanuses ja eri soost inimeste kaasamine: mehed ja naised, noored ja vanad reageerivad võidule ja kaotusele veidike erinevalt ning taoline mitmekesisus aitab vähendada nii hulljulguse kui alalhoidlikkusega kaasnevaid ohte (Coates, 2012).

Viited

• Carré, J. M., & Putnam, S. K. (2010). Watching a previous victory produces an increase in testosterone among elite hockey players. Psychoneuroendocrinology, 35(3), 475–479.

• Coates, J. M. (2012). The hour between the dog and the wolf: Risk taking, gut feelings and the biology of boom and bust. Penguin Press.

• Coates, J. M., & Herbert, J. (2008). Endogenous steroids and financial risk taking on a London trading floor. Proceedings of the National Academy of Sciences, 105(16), 6167–6172.

• Page, L., & Coates, J. (2017). Winner and loser effects in human competitions: Evidence from equally matched tennis players. Evolution and Human Behavior, 38(4), 530–535. https://doi.org/10.1016/j.evolhumbehav.2017.02.003

• Rose, R. M., Gordon, T. P., & Bernstein, I. S. (1972). Plasma testosterone levels in the male rhesus: Influences of sexual and social stimuli. Science, 178(4061), 643–645. https://doi.org/10.1126/science.178.4061.643

• Rose, R. M., Bernstein, I. S., & Gordon, T. P. (1975). Consequences of social conflict on plasma testosterone levels in rhesus monkeys. Psychosomatic Medicine, 37(1), 50–61. https://doi.org/10.1097/00006842-197501000-00006

• Smith, N. M. T., & Dukas, R. (2024). Winner and loser effects in humans: Evidence from randomized trials. Animal Behaviour, 207, 101–107. https://doi.org/10.1016/j.anbehav.2023.10.017