Minu isiklik analüütika

Usun siiralt, et oma elu tasub juhtida sama arukalt ja andmepõhiselt, nagu juhitakse häid ettevõtteid. Mitte sellepärast, et iga inimlik otsus oleks võimalik lihtsalt kokku arvutada, või et inimeseks olemist saaks kuidagi numbritele taandada. Küll aga annavad numbrid väärtusliku lisaperspektiivi, mis on suureks abiks, et elus paremaid valikuid teha.

Tänapäevane meditsiin on tugevalt andmepõhine. Kui satud haiglasse, tehakse sulle vereanalüüsid, mõõdetakse palavikku, vere hapnikusisaldust ja veel hulka muid näitajaid. See aitab arstil sind paremini ravida.

Aga peaaegu kõiki probleeme on kergem ennetada kui lahendada. Sestap oleks arukas hakata oma tervist mõõtma juba enne haiglasse sattumist, oma finantse juhtima enne kui jõuad viimaste vaskmüntide lugemiseni, ning oma ajakasutust haldama enne kui läbipõlemine jalust niidab.

Ja isegi kui kõik paistab olevat kenasti, tasub numbritele siiski tähelepanu pöörata. Näiteks selleks, et olla kindel, et liigud piisavalt palju et ka pikemas plaanis hea tervise juures püsida.

Siin artiklis näitan, samm sammult, kuidas olen püsti pannud oma analüütika süsteemi ning kuidas ka sina saad teha sama. Alustame eesmärkide määratlemisest, räägime konkreetsetest tehnoloogiatest ning lõpuks ka sellest, kuidas neid järeldusi siis ikkagi praktikas kasutada.

Samm 1: Eesmärgid: mida ma isikliku analüütika abil saavutada tahan

Mulle endale ei meeldi tööl tundide logimine: see on väljastpoolt peale surutud kontrollimehhanism. Isiklik analüütika on aga hoopis teine asi: see on sinu enda disainitud süsteem sinu enda jaoks, mis lähtub sinu enda valitud eesmärkidest.

See esimene samm on kõige filosoofilisem ja mõnes mõttes ka kõige raskem. Keegi ei saa sulle täpselt ette öelda, kuidas hea ja sisukas elu sinu jaoks välja nägema peab. Sestap ei ole ka mõtet pimesi üle võtta kellegi teise valmis analüütikasüsteemi.

Mina olen enda jaoks hea elu sõnastanud järgmiste komponentide kaudu:

1. Vaimne areng (minu budistlikus kõnepruugis "valgustumine"): oma isiksuse ja mõtlemise lihvimine läbi armastuse ja tarkuse arendamise
2. Tervis: eelkõige vabadus haigustest, võime liikuda, rohkelt energiat ja ilus välimus
3. Suhted: ühelt poolt sügavad ja sisukad suhted lähedastega, teisalt lai ja mitmekesine tutvuskond
4. Küllus: finantsiline kindlustatus, turvalisus, vaba aeg, ilus ja toetav elukeskkond
5. Panus: aidata ka teistel liikuda hea ja sisuka elu suunas

See nimekiri on aastate jooksul pisut muutunud: lisan midagi juurde, sõnastan ümber, jätan mõne asja välja, aga mul on selline nimekiri alati olemas. Ilma selleta ei teaks ma, mille poole pürgin, ega oskaks ka ära tunda, kui olen midagi tegelikult saavutanud. Ja ilma selliste sihtideta poleks ka mõtet midagi mõõta.

Samm 2: Mõõdikud: eesmärkide tõlkimine numbrite keelde

Kui tean, mille poole pürgin, saan hakata paika panema edu kriteeriume ja konkreetsemaid mõõdetavaid tegevusi. Mõõdik on sisuliselt eesmärk, mis on ümber sõnastatud numbrite keelde.

Üldjuhul saab mõõta kahte asja: kas tegevust või tulemust. Ja mõlemat on vaja mõõta korraga.

Näiteks päevane sammude arv või läbitud jooksudistants on tegevuse mõõdik: miski, mida saan vahetult ise otsustada ja teha. VO2 max on aga tulemuse mõõdik: seda ma otseselt mõjutada ei saa, vaid ainult kaudselt läbi trenni tegemise.

Miks on oluline mõõta mõlemat? Kui mõõdan ainult tulemust, on raske aru saada, miks miski juhtus või ei juhtunud. Kui mõõdan ainult tegevust, on raske aru saada, kas valitud teguviisist üldse kasu on.

Oma eesmärkidest lähtuvalt olen endale sõnastanud umbes sellised mõõdikud:

Tervise osas on peamised tulemuse mõõdikud kaal, lihasmass, VO2 max, kui pikalt jaksan joosta, mitu päeva olen haige, ning milline on päeval energia tase. Ma ei ürita neist ühtegi viia tippsportlase tasemele, need pole eesmärgid omaette, vaid viisid muuta abstraktne "tervis" käega katsutavaks, et seda paremini hoida ja ka vanas eas terve püsida.

Selle jaoks mõõdan ma laias laastus järgmisi tegevuse mõõdikuid: kui sageli, kui kiiresti ja kui kaugele jooksen; kui sageli käin jõusaalis ja mis raskustega treenin; kui palju energiat ja valku toidust saan; kui palju samme päevas teen; kui regulaarne on uni ning milline on selle kvaliteet ja kestus.

Vaimset arengut on kõige raskem numbritesse panna, aga login vahelduva eduga üles oma meeleolu ja erinevad harjutused, mida igapäevaselt teen.

Finantside osas jälgin panga väljavõtte põhjal kui palju ja mille peale kulutan, kui palju ja kuhu investeerin, ning kui palju tulu toovad minu põhitöö ja väike kõrvaläri.

Ajakasutust jälgin üldiselt mingi kindlaks määratud perioodi vältel (näiteks ühe nädala) ja siis mõne aja möödudes kordan seda eksperimenti. Põhjus selles, et see on kõigist kõige manuaalsem ning sestap seda kogu aeg teha pole jaksu olnud.

Samm 3: Tehnoloogia ja protsessid

Kui mõõdikud on paigas, saab valida tööriistad, mis need andmed kokku koguvad.

• WHOOP on randmepael, mis mõõdab und, taastumist, aktiivsust ja pikaajalist tervist
• Withings'i kaal mõõdab kaalu ja kehakoostist
• MacroFactor mõõdab toitumist ja energiatarvet
• MacroFactor Workouts mõõdab jõusaalitrenne
• How We Feel meeleolu logimiseks
• Bilance finantside jälgimiseks
• Google Sheets sobib kõige selle jaoks, mille tarbeks eraldi äppi või nuti vidinat leidnud ei ole
• Google Keep ja reMarkable vabas vormis päeviku jaoks, kui midagi ei saa väga hästi numbriliselt väljendada, aga tahan selle siiski kirja saada, et hiljem tagasi vaadates arengut näha. Sellist vabateksti saab hiljem ka AI abil analüüsida

Paljud neist tööriistadest on ka omavahel ühendatud, et viia igasugune käsitöö miinimumini. Nõnda oskab Withings'i kaal ise kehakaalu ja -koostise andmed WHOOPile ja MacroFactorile läbi Androidi Health Connect'i edasi saata. MacroFactor arvutab selle abil välja minu energia vajaduse ning WHOOP kasutab seda osana üldisest pikaajalise tervise skoorist (WHOOP age).

Nii näeb välja minu igapäevane toitumise jälgimine MacroFactoris:

Ja väike pilguheit WHOOP age mõõdiku loogikasse:

Analüüsi jaoks kasutan praegu peamiselt Claude'i ja Jupyteri märkmikke, varem tegin sama tööd Power BI-ga. Genereerisin endale iga pühapäeva õhtu nädala kohta raporti, mida siis oma pabertahvlist lugeda ja läbi töötada. Mulle meeldib raportitesse sodida, kirjutada, ringe ümber tõmmata, trende ära märkida. See teeb andmetega töötamise palju sisukamaks kui neile lihtsalt ekraani pealt otsa vaatamine. See aitab teha järeldusi ja mõelda, kuidas edasi talitada. Ja see ongi ju eesmärk.

Siin on kaks lehekülge minu iganädalasest raportist: esimene meeleolu ja teine stressi ja taastumise kohta.

See süsteem ei ole sündinud korraga. See on üles ehitatud tööriist tööriista haaval, vastavalt sellele, milliseid küsimusi olen endale soovinud esitada.

Olen aja jooksul ka osa tööriistu välja vahetanud. Näiteks kandsin ma enne WHOOPi Oura sõrmuse ja RISE Science äppi kombinatsiooni.

Samm 4: Mida tulemustega peale hakata

Nonii, nüüd on meil eesmärgid paigas, mõõdikud valitud ja tehnoloogia tööle saadud. Mis selle kõigega nüüd pihta hakata?

Andmete põhjal saan teha kahte liiki otsuseid, mis erinevad oma ajahorisondi poolest.

• Operatiivsed otsused ehk mida täna (mitte) teha: kui palju trenni ja koormust ette võtta, mida ja kui palju süüa, kas minna magama tavapärasest varem, et unevõlga tagasi magada ja koormusest taastuda.
• Taktikaline tasand ehk mida muuta laiemas plaanis selle põhjal, milliseid pikemaid trende ja probleeme oma andmetes näen: näiteks hakata rohkem jooksmas käima et tõsta oma VO2 max'i, muuta uni regulaarsemaks et paremini välja puhata või hommikul kodust lõunasöök kaasa võtta, et kulusid optimeerida.

Igal hommikul vaatan Whoopi taastumise skoori, see on üks infokildudest, mis aitab valida, kui intensiivne tänane trenn olema peaks. Kui skoor on mitu päeva järjest madal, saan aru, et olen pingutanud üle oma võimete, ja võtan väikese puhkuse. Samamoodi jälgin une regulaarsust ja kestust, sest need mõjutavad taastumist rohkem kui peaaegu miski muu, olen seda pikemalt analüüsinud siin.

Whoopi pikaajalise tervise näitajad on mind suunanud rohkem rõhku panema kardiotreeningule, sest minu VO2 max oli madal. Sellest on olnud abi: olen suutnud selle tõsta 45 pealt 51 peale ja päevase sammude arvu 8000 pealt 12 000 peale.

Toitumise jälgimine on aidanud igapäevaselt makrotoitaineid paigas hoida. Tänu sellele olen aasta algusest võtnud alla 21 kg (see kõrgem kaal on olnud tahtlik, see on osa minu jõusaali toitumiskava tsüklilisusest), tehes seda paralleelselt jõusaalitrenniga, et kaotus tuleks pigem rasva, mitte lihasmassi arvelt.

Meeleolu jälgimine õpetab lihtsalt oma tundeid paremini märkama. Mehena on justkui omamoodi tava neid mitte tähele panna, aga vajadus neid üles tähendada sunnib mind igapäevaselt neile tähelepanu pöörama. Kui üldiselt eelistan kõike automatiseerida, siis siinkohal on taoline käsitöö vastupidi just väärtus omaette.

Harjumuste ja praktikate logimine tõstab eneseusku: näed mustvalgel, mida kõike oled tegelikult ära teinud, selle asemel et usaldada oma sageli valikulist mälu.

Harjumuste logimise teine kasu on see, et saan mõõta nende mõju, näiteks oma unele ja taastumisele. Siinkohal on kõhutundest sageli vähe abi, sest kõhutunne ei oska võtta arvesse segavate tegurite mõju. Statistika oskab sellega aga arvestada.

Kui tülikas see kõik on?

Üllataval kombel mitte eriti: enamik andmekogumisest toimub minu jaoks juba automaatselt (randmepael, kaal, pangakonto), ilma et peaksin selle peale iga päev mõtlema. Käsitsi logimist jääb tegelikult üsna vähe ja ka seal on see tehtud mõnusalt lihtsaks. Toidu logimise puhul näiteks ribakoodi skaneerimine või toidust pildi tegemine.

Isiklik analüütika ei ole minu jaoks eesmärk omaette, vaid tööriist, mis aitab mul oma elu juhtida sama teadlikult, nagu juhiksin ettevõtet. See ei asenda sisetunnet ega tee elust arvutusülesannet, aga annab juurde ühe ausa lisaperspektiivi.

Kui hakkad ise oma süsteemi kokku panema, alusta mitte tööriistadest, vaid küsimusest, mida sa oma elus tegelikult saavutada tahad. Kui tunned aga, et tahad toimiva ja kasuliku süsteemi kokku saada ilma kõike ämbreid ise läbi kolistamata, siis saan sulle abiks olla. Vaata lähemalt siit.